See loengusari võib tekitada küsimuse: ega selle taustaks pole äkki russofoobia? Seepärast keskendub järgmine vestlus erinevalt eelmistest mitte suurimatele ja kuulsaimatele vene vaimudele, vaid nendele autoritele, keda putinlikul Venemaal käsitletakse russofoobidena. Muuhulgas tulevad käsitlusele Pjotr Tšaadajevi, Vladimir Petšerini, aga ka varasemate autorite vaated.

12. jaanuaril on Vabal Akadeemial külas Kalle Truus, kes räägib taimsetest hallutsinogeenidest.

Aasta esimese loegu pidas Vabas Akadeemias Auli Viidalepp, kes kõneles tehisintellektist.

Seekord on Vabal Akadeemial külas Lundi ülikooli teadusloolane Kristiina Savin, kes lahkab küsimusi, mida on lahanud mitmed mõtlejad antiikajast alates. Mis on kadedus? Millised on selle emotsiooni moraalsed ja ühiskondlikud mõõtmed?

Hiljutised saavutused astronoomias on tõstnud mustad augud teoreetikute töölaualt vaatlusriistade fookusse. Sestap küsime, kuidas musta auku õigesti ära tunda? Äkki eksitab meid omamoodi kosmiline mimikri ning musta augu asemel varitseb galaktika südames hoopis mingi muu sarnaste tunnusjoontega objekt? Lõpuks mõtiskleme, kas mustadest aukudest võiks kunagi ka miskisugust majanduslikku kasu leida.

1\. detsembril peab Vabas Akadeemias demograafilise paradoksi teemalise loengu Juhan Javoiš. Tänapäeva kõrgtehnoloogiline ühiskond elab läbi põnevat loodusnähtust, mille tähtsust on võimatu ülehinnata, nn demograafilist üleminekut ehk demograafilis-majanduslikku paradoksi: mida kõrgemaks kerkib ühiskonna elatustase, seda vähem lapsi sünnib. Esmapilgul oleks justkui tegemist humanistliku dogmaatika empiirilise seljavõiduga bioloogia ja üldse reaalteadusliku loogilise maailmapildi üle. See esmamulje paneb hõiskama, sest viimastel on lohutavat pakkuda vähe, et mitte öelda üldse mitte. Paraku pole pilt nii lihtne. Loengus täpsustame bioloogilist vaadet demograafilis-majanduslikule paradoksile.

Vaba Akadeemia sarjas on ilmunud esimene eestikeelne vandenõuteooriatele keskenduv monograafia. Raamatu eesmärk on avada konspiratsiooniteooriate kirjut tähendusmaailma ja nende toimimismehhanisme, mida illustreeritakse juhtumiuuringutega nii Eestis kui mujal maailmas. Esitlusel teevad ettekande raamatu autorid Andreas Ventsel, Mari-Liis Madisson ja Mihhail Lotman. Vestlust modereerib Mihkel Kunnus.

Reedel, 17. novembril jätkub Mihhail Lotmani loengusari, mille teemaks on tumedamad seigad vene kultuuriloos. Viimane Dostojevski-teemaline vestlus kannab pealkirja «Must hallitus Dostojevski helgel palgel» ning keskendub Dostojevski ideaalidele. Käsitlusele tulevad Dostojevski ideaalid välispoliitika, ühiskonna ja majanduse vallas.

Reedel, 3. novembril on Vabal Akadeemial taaskord külas Niilo Kaldalu, kes seekordses loengus räägib bioloogilisest relvast.

27. oktoobril toimub Mihhail Lotmani järgmine loeng Vene kultuuri tumedate külgede sarjas. Järjekordses Dostojevskit käsitlevas vestluses keskendume kirjaniku suhtumisele poolakatesse.

13. oktoobril on Vabal Akadeemial külas Jaanika Anderson, kes räägib Pompei stiilis maalingutest Eestis. Laialt on levinud ütlus, et kõik teed viivad Rooma. Vaatamata sellele, et Eesti asub kaugel Roomast ja veelgi kaugemalt 79. aastal Vesuuvi tuha alla mattunud Pompeist ja Herculaneumist, jõudis sealne interjööridisain 19. sajandil Eesti jõukama rahva kodudesse ja akadeemilisse ruumi. Loengus vaatleme erinevaid Eestis asuvaid Pompei stiilis maalingutega ruume ning püüame jälile jõuda, millist teed pidi need siia jõudsid.

Juudi religiooni on peetud sageli religiooniks, kus piltidele pole kohta. Ütleb ju Tooragi: "Sa ei tohi enesele teha kuju ega mingisugust pilti sellest, mis on ülal taevas, ega sellest, mis on all maa peal, ega sellest, mis on maa all vees!" (2Ms 20:4). Kuid, kas tegelikkus on tõesti nii pilditu või kätkeb rohkem võimalusi, selgub juba loengus.

Juba paarkümmend aastat on looma ja taimeriigi kõrvale tõusnud kolmas kuningriik - seened. Kuidas on seeneriigi roll muutunud teaduses läbi aja? Kui palju kontrollivad seened (meie) elu? Kas zombi-sipelgaid tootev seen Cordyceps võib hakata inimesi ründama nagu HBO populaarses teleseriaalis «The last of us»? Neil teemadel arutleb loengus Robin Gielen oma doktoritöö «Patogeensete seente liigirikkus ja ökoloogiline roll putukapopulatsioonides» valguses.

Fjodor Mihhailovitš Dostojevski oli üks suurimaid vene kirjanikke, kelle romaanid kuuluvad maailmakirjanduse kullafondi ja kes on psühholoogilise realismi tunnustatud klassik. Mitte keegi ei ole suutnud inimhinge sügavust ja vastuolulisust avada nii, nagu tegi seda Dostojevski. Dostojevski teosed on mitmekihilised ja ühe kihi neis moodustavad ksenofoobia ja šovinism. Dostojevski šovinism polnud suurriiklik (nagu väljapaistval lüürikul Fjodor Tjuttševil), vaid etniline. Eelmises vestluses käsitlesime Dostojevski natsionalismi ja ksenofoobiat üldistavalt, peatudes sakslaste ja prantslaste teemadel, kuid põhilised vene rahva vaenlased olid Dostojevskil poolakad ja juudid. Kuid suure kirjaniku puhul on ka foobiad õpetlikud.

1\. septembril oli Vabal Akadeemial külas Erki Tammiksaar, kes rääkis Adam Johann von Krusensterni ümbermaailmareisidest ja Vaikse ookeani kaardistamisest.

Reedel, 18.augustil toimub Mihhail Lotmani järjekordne loeng sarjas «Vene kultuur: etüüd mustades värvides». Sarja järjekordses loengus käsitletakse Dostojevskit, kuulsat, kui mitte kuulsaimat vene kirjanikku, kes mõjutas oluliselt maailma kirjanduslikku protsessi. Dostojevski tegi proosas sama, mida Fjodor Tjuttšev ja Afanassi Fet luules: ta avas inimpsüühikas selliseid sügavusi, mille olemasolu varasem kirjandus ei osanud isegi kahtlustada. Dostojevski oli aga veendunud vene šovinist: kui eelmises loengus käsitletud Tjuttševi šovinism oli ennekõike imperiaalne, siis Dostojevski oma oli rahvuslik.

Reedel, 4.augustil peab Vabas Akadeemias järjekordse loengu Imar Koutchoukali, kes seekord räägib lõuna-araabia tähestiku dešifreerimisest. Wilhelm Gesenius ja Emil Rödiger olid kaks olulist saksa filoloogi, kes andsid aastal 1841 peaaegu samaaegselt välja oma tõlgendused lõuna-araabia tähestikust. Sellele järgnes tuline nendevaheline avalik arutelu, mille nad pidasid saksa akadeemilistes ajakirjades. Käesolev loeng annab sissevaate ühesse markantsesse episoodi semitistika ajaloos ning selle tagamaadesse.

Reedel, 21. juulil toimub Mihhail Lotmani järjekordne loeng sarjas «Vene kultuur: etüüd mustades värvides». Seekordses loengus käsitletakse Tjuttševit ja Dostojevskit. Fjodor Tjuttševit tuntakse kui üht peenemahingeliseimat vene lüürikut. Fjodor Dostojevski on kuulus, kui mitte kuulsaim vene kirjanik, kes mõjutas oluliselt maailma kirjanduslikku protsessi. Dostojevski tegi proosas sama, mida Fjodor Tjuttšev ja Afanassi Fet luules: ta avas inimpsüühikas selliseid sügavusi, mille olemasolu varasem kirjandus ei osanud isegi kahtlustada. Tjuttšev ja Dostojevski olid veendunud vene šovinistid: Tjuttševi šovinism oli ennekõike imperiaalne, Dostojevski oma aga rahvuslik.

Reedel, 14. juulil pidas Vabas Akadeemias avaliku loengu Hardo Pajula, kes tutvustab oma ettekannet nii: ""Ma ei uskunud, et mu ideed võiksid mu eluajal olulises poliitilises kampaanias kõlapinda omada," kirjutas kuu aega tagasi oma meililistis Charles Eisenstein, kui teatas oma liitumisest Robert F. Kennedy valimistiimiga. Eesti lugejatele on Charles Eisensteini ideed tuttavad tema 2021. aastal Swedbanki sarjas ilmunud raamatust "Kliima. Uus lugu". Minu jaoks on Eisensteini minek poliitikasse märk sellest, et kontrakultuur on Kennedy valimiskampaanias poliitilisse peavoolu välja murdmas. See on märkimisväärne sündmus, mis väärib eraldi loengut."

30. juunil peab Vabas Akadeemias loengu Miikael Lotman, kes räägib idiootsusest ja hullumeelsusest kultuuris.

Reedel, 16. juunil peab Vabas Akadeemias järjekordse avaliku loengu Auli Viidalepp. Seekordseks teemaks on sünteetiliste tekstide toimimine kultuuris.

79. aastal toimunud Vesuuvi vulkaanipurse Itaalias Napoli lahe ääres mattis Pompei, Herculaneumi ja teisid asulad aastasadadeks. Selle loodusõnnetuse tagajärjel ja väljakaevamiste tulemusena on meil täna teadmised iidsete roomlaste elu erinevatest aspektidest.

2\. juunil pidas Mihhail Lotman Vabas Akadeemias järjekordse loengu vene kultuuri mustadest värvidest. Seekordseks oli teemaks vene keel ja vene jumal. «Sõda on poliitika jätkamine teiste vahenditega,» väitis Carl von Clausewitz. Kultuur on sõjapidamine teiste vahenditega. Venemaa imperialistliku poliitika arsenalis on tähtsal kohal «pehme jõud»: kultuur, sport jne. On välja töötatud ulatuslik Vene maailma kontseptsioon: see on traditsioonilistel väärtustel rajanev maailm, millel on erakordne vaimsus. Erakordne on ka vene keel. See on püha keel ja vene imperialismi lahutamatu osa.

19. mail peab Vabas Akadeemias järjekordse loengu Imar Koutchoukali. Seekord tuleb juttu sellest, millisena kujutasid põhjamaalasi keskaja muslimid. Alates üheksandast sajandist põrkusid mitmes Euroopa piirkonnas kokku kaks väga erinevat rahvust: muslimid ja viikingid. Tänu araabia kirjaoskajatele on meile säilinud mitmed keskaja tekstid, mis näitavad, kuidas nad teineteist vaatasid. Lähtuvalt Ibn Fadlani (10. saj) ning Ibn Dihba (12. saj.) kirjutistest vaatame, kuidas muslimid kirjeldasid viikingite kombeid, traditsioone ja muid eripärasid.

12. mail on Vabal Akadeemial külas Tartu Ülikooli rakubioloogia õppetooli juhataja, rakubioloogia professor Toivo Maimets. Kriisiajad toovad selgemalt kui tavaliselt välja olulised olemasolevad probleemid ühiskonna elukorralduses. Nii tegi seda ka kriis, mis on põhjustatud SARS-Cov-2 viirusest. Kriisiaegsed probleemid võib jagada kolme suurde rühma. Esimesed neist on selgeid lahendusi omavad, mis on enamasti lahendatavad ressursside või logistiliste ümberkorraldustega. Teiseks on nn. nurjatud probleemid (wicked problems, Rittel ja Webber 1973), mida on väga raske või isegi võimatu lahendada, sest teadmised nende kohta on vastuolulised, arvamusi ja seotud huvigruppe on palju ja nad on olemuslikult seotud paljude teiste probleemidega. Kolmas probleemide ring tuleneb libainformatsioonist, mis alati kaasneb kõikide kriisidega ja loob situatsiooni, kus «üksikud faktid segatakse hirmu, spekulatsioonide ja kuulujuttudega, mida võimendatakse ning levitatakse kaasaegsete infotehnoloogiate abil sujuvalt üle kogu maailma» (Rothkopf 2003).

28. aprillil toimub Vabas Akadeemias järjekordne Mihhail Lotmani avalik loeng Vene kultuuri tumedatest külgedest. Loeng on sarjas juba seitsmes ning selles jätkub vene messianismi käsitlus. Vaatluse all on selle kujunemine 19. sajandil, eellugu hiliskeskaegses kultuuris („Moskva – kolmas Rooma“) ja messianismi mõningad ilmingud tänapäeva kultuuris. Jätkame messianistlike ideede käsitlemist vene kultuuri väljapaistvaimatel kujudel nagu Pjotr Tšaadajev, Fjodor Dostojevski, Fjodor Tjuttšev, Vladimir Solovjov jt.

21. aprillil peab Vabas Akadeemias järjekordse loengu Alar Laats. Loeng on järg 27. jaanuaril ja 31. märtsil toimunud loengutele ning eesmärgiks on tutvustada ristiusu mõningaid teoloogilisi suundumusi esimesel kolmel sajandil ning olulisemate kristlike rühmituste mõtlemist. Erilist tähelepanu pööratakse seekord toomakristlusele ja manilusele.

14. aprillil on Vabal Akadeemial taaskord külas Auli Viidalepp, kes jätkab tehisintellektiteemaliste loengutega. Seekord on fookuses tehisintellekt ja kunst.

31. märtsil peab Vabas Akadeemias järjekordse loengu Alar Laats. Loeng on järg 27. jaanuaril toimunud loengule ning ta eesmärgiks on tutvustada ristiusu mõningaid teoloogilisi suundumusi esimesel kolmel sajandil ning olulisemate kristlike rühmituste mõtlemist. Erilist tähelepanu pööratakse seekord nn gnostilisele kristlusele.

24. märtsil on Vabal Akadeemial külas astronoom Tõnu Viik, kes räägib seekordses loengus gammakiirte pursetest kosmoses. On huvitav märkida, et selliste objektide avastamisel oli abiks suurriikide diplomaatia või õigemini tuumakatsetuste osalise keelustamise leping. Kuna USA kartis, et NSVL vilistab sellele lepingule ja jätkab katseid, siis otsustas USA kontrolliks üles saata hulga satelliite, mis tõepoolest avastasid kummalist kiirgust. Mis edasi sai, sellest juba loengus.

Reedel, 10. märtsil on Vabal Akadeemial taaskord külas Laur Järv. Seekordses loengus räägime termodünaamika teisest seadusest ning kuidas selle abil mõista Universumi arengut Suurest Paugust kuni lõppseisundini kauges tulevikus. Seejuures ei saa mööda ka küsimustest, kas elu nähtus toimib soojussurmale vastu ning miks ajal on suund.

3\. märtsil pidas Mihhail Lotman järjekorras juba kuuenda loengu sarjast "Etüüdid mustades värvides". Seekordne loeng on pühendatud vene messianismile. Loengus räägitakse selle kujunemisest 19. sajandil, eelloost hiliskeskaegses kultuuris („Moskva – kolmas Rooma“) ja messianismi mõningatest ilmingutest tänapäeva kultuuris. Käsitlemisele tulevad messianistlikud ideed vene kultuuri väljapaistvaimatel kujudel nagu Pjotr Tšaadajev, Fjodor Dostojevski, Fjodor Tjuttšev, Vladimir Solovjov jt.

Reedel, 17. veebruaril peab Vabas Akadeemias järjekordse loengu Imar Koutchoukali, kes seekord räägib lähemalt islamimaailma pildikeelust. Hiljuti puhkes väikeses USA ülikoolis maailma kunstiajaloo tunnis skandaal, mille tõttu kaotas kaasprofessor oma töö. Põhjuseks oli see, et seminari käigus näidati pilti prohvet Muhammadist. Miks suhtutakse islami maailmas nii hukkamõistvalt inimeste, eriti prohvetite, kujutamisse? Käesolev loeng annab ülevaate prohvetite kujutamisest islamimaailmas nii ajalooliselt kui ka tänapäeval.

3\. veebruaril toimuval Vaba Akadeemia loengul on külas Niilo Kaldalu, kes seekord räägib viiruste kasutamisest bakterhaiguste ravimiseks. Bakteriofaagid ehk lihtsalt faagid on bakterite viirused. Nad ei nakata inimest ega muid organisme peale bakterite, ega kuna meie keha asustab suur hulk baktereid, on seal ka suur hulk faage. Bakteriofaagid avastati üle saja aasta tagasi, kui leiti, et on midagi mikroskoobis nähtamatut, mis põhjustab bakterite surma. Üks avastaja, Felix d’Herelle, kes andis faagidele ka nime, tegi katse kasutada oma avastust bakteriaalse düsenteeria raviks. Tema esimesed katsed olid edukad. Järgnes faagiravi buum. Bakteriviirustega üritati ravida erinevaid haigusi. Vahel see õnnestus, aga sageli mitte. Buum lõppes penitsilliini ja teiste antibiootikumide avastamisega. Läänes hakati faagiravisse suhtuma kui meditsiiniajaloo kurioosumisse, samas jätkus faagide raviks kasutamine ja vastav uurimistöö Idablokis, suurim keskus oli d’Herelle’i kolleegi ja sõbra Georgi Eliava asutatud instituut Tbilisis.

27. jaanuaril peab Vabas Akadeemias loengu Alar Laats, kes tutvustab lähemalt 1.-3. sajandi kristluste arusaamu Jumalast, Jeesusest ja inimesest. Viimastel aastakümnetel on toimunud või toimumas oluline paradigmamuutus esimeste sajandite kristliku mõtlemise mõistmisel. Esile on kerkinud kujutlus kristluse paljususest, erinevate kristluste olemasolust. Esimesel kolmel sajandil ei saa veel rääkida ühest domineerivast, peamisest, „ortodokssest“ kristlusest, mis vastanduks nn hereetilisele, ekslikule kristlusele. Tollel perioodil üksteise kõrval eksisteerinud arusaamad Jumalast, Jeesusest ja inimesest olid väga erinevad. Loengu eesmärgiks on tutvustada mõningaid teoloogilisi suundumusi esimesel kolmel sajandil ning olulisemate kristlike rühmituste mõtlemist.

13. jaanuaril jätkub Mihhail Lotmani vene kultuuri tumedat poolt analüüsiv sari. Sellel reedel toimub viimane Puškinile pühendatud vestlus. Ettekandes käsitletakse Puškini maailmavaadet, kusjuures lähema vaatluse all on Puškini vabaduse ja väärikuse filosoofia ning see, kuidas need teemad on seotud tema imperialistlike ja konservatiivsete vaadetega. Lõpus tuleb mõne sõnaga juttu Puškini loomingu retseptsioonist.

Vaba Akadeemia 2023. aasta avalike loengute seeriaga teeb otsa lahti Heli Allik, kes räägib Jonathan Littell'i romaanist «Eumeniidid» ning selle tõlkimisest. «Eumeniidid» on kui meie aja «Odüsseia», mis rullub lahti läbi Teise maailmasõja. Raamatu lõputuna näivatel lehekülgedel vilksatab rohkem kui kaks tuhat reaalset ja veidi vähem reaalset isikut Hitlerist Eichmannini, Goebbelsist Göringini.

16. detsembril on Vabal Akadeemial taaskord külas Laur Järv. Seekordses loengus tuleb juttu «füüsikalisest eshatoloogiast» ehk sellest, mida saab öelda universumi kauge tuleviku lõppseisundi kohta, võttes aluseks kaasaegsed teadmised füüsika seadustest ja ilmaruumis leiduvatest objektidest. Vastavalt tumeenergia omadustele on võimalikud erinevad ststenaariumid, aga mööda ei saa ka küsimusest, kas elu võiks kesta igavesti.

2\. detsembril on Vabal Akadeemial taas külas Imar Koutchoukali, kes räägib sellest, mille poolest erineb keel, mida näeme koraanis, klassikalisest araabia keelest, mis on selle tähtsus ja mida me keele kaudu koraani kohta teada saame. Nendele küsimustele püütakse loengus vastata keelelis-kultuurilise lähenemise raamistikus.

25. novembril on Vabal Akadeemial taaskord külas folklorist Mari Sarv. Seekord tuleb juttu regilaulude uurimisvõimalustest arvutite kaasabil. Ettekandes tutvustatakse läänemeresoome rahvaste regilaule, aga ka uusi veebikeskkondi, uurimisvõimalusi ja -tulemusi.

11. novembril on Vabal Akadeemial külas astronoom Tõnu Viik, kes seekord räägib Edmond Halley'st. Otse imetlusväärne, kui paljude probleemidega Edmond Halley (1656-1742) elu jooksul tegeles, millest vaid üks - komeet - on üldsuse tähelepanu köitnud. Ühe esimese tööna kaardistas ta lõunataeva tähed, järgnesid ümber Päikese tiirleva komeedi avastamine, päikesekiirguse mõju kindlakstegemine ilmale, Newtoni Principia trükis avaldamine, sukeldumine Thamesi põhja, töötava magnetkompassi leiutamine, kindlustusmaksete suuruse seostamine kindlustaja vanusega, Chesteri rahapaja pealiku abiks olemine, Peeter Suure lõbustamine Inglismaa külaskäigu ajal, kompassi deklinatsiooni uurimine Lõuna-Atlandil, tegutsemine diplomaadina Euroopa monarhide juures ja geomeetria professorina Oxfordis, tähtede omaliikumiste avastamine jne.

4\. novembril on Vabal Akadeemial külas rahvastikuteadlane Ene-Margit Tiit. Loengus tuleb juttu Maa elanikkonna arengust viimase 70 aasta jooksul oluliste demograafiliste näitajate põhjal (sündimus, suremus, rahva arv, keskmine vanus). Lisaks Maale tervikuna räägime ka olulistest piirkondadest – Aafrika, Aasia, Euroopa. Seejärel tuleb juttu mitmesugustest heaolu mõõtvatest näitajatest: inimarengu indeks, demokraatia indeks, õnneindeks, vabaduse indeks, mida on rahvusvaheliselt pikema või lühema aja jooksul enam-vähem kõigi Maa riikide elanikkonna puhul mõõdetud. Lõpuks analüüs, mida need indeksid näitavad ja mida neist saab välja lugeda.

21. oktoobril on Vabal Akadeemial külas Meelis Friedenthal, kes peab loengu dissertatsioonidest ja disputatsioonidest Tartus 17. sajandil. Tartu Ülikooli filosoofiaprofessor Gabriel Sjöberg mainib 1696. aasta loengukataloogis, et ta kavatseb järgmisel semestril lähtuda methodo hactenus recepta, praelegendo, examinando et disputando, st siiani tavaks olnud meetodit järgides – lugeda, uurida ja disputeerida. Selliseid teateid leiab loengukataloogidest sageli ning need annavad hästi aimu, millisel positsioonil oli disputatsioon varauusaegses ülikoolis. Nimetamise järjekord on siin oluline, sest tõepoolest kujutas disputatsioon varauusaegses hariduses kõige viimast ja olulisemat astet mingisuguse materjali omandamisel. Varauusaegseid disputatsioone on alles viimasel ajal hakatud süstemaatilisemalt uurima – kui žanri ja kui mõtteloo allikat –, aga on selge, et tegemist on äärmiselt mitmekesise ja rikka tekstiliigiga, millele on võimalik läheneda väga erinevate nurkade alt. Disputatsioonid pole küll lehekülgede arvult väga mahukad, aga need on infotihedad ja annavad suurepärase ettekujutuse ülikooli akadeemilisest tegevusest.

Kõnelejaks on poliitik ja kirjandusteadlane Mihhail Lotman. Seoses genotsiidse sõjaga, mida Putini Venemaa Ukrainas peab, on teravalt üles kerkinud küsimus sellise riigi määratluse kohta. On pakutud nimetusi nagu fašistlik, natslik, uusnatslik, rašistlik jne. Kõik need mõisted on tugeva emotsionaalse laenguga, kuid õiguslikult tühjad. Loengus lähtutakse Karl Jaspersi ideedest kuritegeliku riigi kohta ja analüüsitakse seda mõistet kultuuriteooria ja õigusfilosoofia seisukohalt.

7\. oktoobril pidas Vabas Akadeemias loengu Hardo Pajula. Tähenduse teejuhtide kahe esimese hooaja lehtedes ilmus 21 intervjuud kodumaiste ja rajataguste mõtlejatega. Lähikuudel on plaanis need eraldi raamatuna välja anda. Oma ülesastumises vaatab Hardo Pajula nendele usutlustele tagasi ja püüab välja tuua peamised teemad ning õppetunnid. Ettekande pealkiri pärineb 3. sajandi pKr esimesel poolel elanud suurelt neoplatonistlikult filosoofilt Plotinoselt. Sama pealkirja kandis ka lehe 9. numbris ilmunud intervjuu USA kultuuriloolase Richard Tarnasega.

30. septembril on Vabal Akadeemial külas Erki Tammiksaar, kes räägib lähemalt Eesti energiasüsteemist. Elektri tootmine algas Eesti territooriumil 1880. aastate algul. Elektri tootmine ei olnud Eestis seaduslikult reguleeritud ei enne ega ka pärast esimest maailmasõda. Turul oli nii eraettevõtjaid kui ka linnade omavalitsusi. Arusaam, et Eesti vajab ühtset elektrisüsteemi, jõudis Eesti valitsuseni 1930. aastate teisel poolel. Millisele ressursile elektritoomises toetuda, jäi kindlalt paika panemata. Teine maailmasõda lõhkus olemas olnud Eesti elektrisüsteemi. Nõukogude Liidu elektrijaamade ministeeriumil puudus sõjajärgse Eesti elektrisüsteemi väljaehitamise kava ja elektri toomiseks asutati väikesi ühistuid. 1945. aastal asutati Eesti Energia. Ühtse elektrisüsteemi väljaehitamise plaan arendati välja 1950. aastate teisel poolel, mil Balti liiduvabariikide ja Vene Föderatsiooni loodeosa varustamiseks elektrienergiaga tuli Eestisse ehitada põlevkivielektrijaamad. Balti SEJ ja Eesti SEJ saavutasid täisvõimsuse 1970. aastate algul, tagades odava elektrienergia tarbijatele. Mõlemad elektrijaamad töötasid edasi iseseisvuse taastanud Eestis. Põlevkivielektri tootmisel on Eesti valitsus pidanud arvestama Euroopa Liidu keskkonna nõuetega, mis on ajapikku üha karmistunud. Sel põhjusel ehitati Auveresse põlevkivielektrijaam, kus sai lisaks põlevkivile kütta ka eurodirektiivi kohaselt taastuvat energiaallikat puitu. Sarnaselt paljude Euroopa Liidu riikidega alustas Eesti 2000. aastate algul soojuse- ja elektri koostootmisjaamade ehitust ning taastuvenergeetika arendamist. Maagaasil pidi selles arengus olema tähtis roll. Kohalike inimeste ja ka kaitseministeeriumi vastuseis tuuleparkidele võimaldas maagaasil töötava elektrijaama siiski ehitamata jätta. Sellegipoolest põhineb Kiisale ehitatud Eleringi reservelektrijaam maagaasile, millel on strateegiline tähtsus, kui Venemaa peaks Balti riigid oma sagedusalast välja kupatama. Kui nii juhtub, muutub elekter Eestis palju kallimaks, sest peame tagama oma sagedusala stabiilsuse. Millised on sellises olukorras Eesti energiasüsteemi väljakutsed nii lühemas kui ka pikemas perpektiivis? Ka sellest tuleb ettekandes juttu.

23. septembril toimub Vabas Akadeemias Imar Koutchoukali teine avalik loeng. Seekordne loeng on pühendatud kultuurilistele kokkupuudetele Punasel merel. Jõed, järved, mered ja muud veekogud ei lahuta, vaid ühendavad. Loengus räägitakse kokkupuudetest Punasel merel ning sellest, kuidas Araabia poolsaare ning Aafrika Sarve elanikud on teineteist läbi ajaloo kultuuriliselt ning poliitiliselt mõjutanud.

19. augustil jätkub Mihhail Lotmani avalike loengute sari vene kultuuri tumedatest külgedest. Aleksandr Puškin on vene kirjanduse klassik ja üks märkimisväärsemaid luuletajaid üldse. Kogu klassikaline vene kirjandus püsib Puškini rajatud vundamendil. Kuid selles vundamendis on nii mõnigi toksiline element ja isegi kihistus.

12. augustil on Vabal Akadeemial külas Imar Koutchoukali, kes räägib islamieelsest Araabia ajaloost kirjutistes. Üle tuhande aasta on meie arusaam islamieelse Araabia poolsaare ajaloost tingitud legendidest ja mütoloogiast. Keskaja islami õpetlased Kairos ja Bagdadis olid ehitanud legendaarse pildi rändavatest ja püsivalt sõdivatest hõimudest ning neid kirjeldanud sõnaga jāhiliyya – teadmatus. Viimastel aastakümnetel on jooksvalt ilmnenud, tõlgendatud ning tõlgitud tuhandeid islamieelseid raidkirjasid, mis edastavad oluliselt teistsuguse pildi sellest piirkonnast. Kas ja kuidas muudavad need uued allikad meie arusaamu Araabia poolsaare ajaloost enne islami tulekut, sellest räägitaksegi loengus.

Vaba Akadeemia seekordse loengu teemaks on «Tartu teatrikeeld» – miks see vajalik oli ja kuidas see juhtus? Juttu tuleb sellest, mis toimus Tartus, aga ka sellest, mis toimus samal ajal teistes ülikoolilinnades nii Saksamaal kui Vene impeeriumis. 18. sajand oli rändteatrite ajastu, ent sajandi lõpus tehti Eesti- ja Liivimaa keskustes esimesi pingutusi alaliselt tegutsevate teatrite rajamiseks. Riias ja Tallinnas tõid need pingutused kaasa küll ka mõningast kriitikat, ent mõlemas linnas panid baltisakslased sel ajal aluse püsivale teatritraditsioonile. Huvi alalise teatri vastu oli olemas ka Tartus, kus samuti olid juba aastakümneid mängimas käinud saksa rändtrupid. Peenem linnarahvas soovis lisaks algust teha ka asjaarmastajate teatriga. Kuid kui Tartust sai 1802. aastal taas ülikoolilinn, said probleemiks mõlemad teatrivormid. Pärast aastatepikkust vägikaikavedu Tartu rae ja linnaelanike, ülikooli kuraatori ja professorite, Riia kindralkuberneri ja Vene impeeriumi haridusministeeriumi vahel kehtestus «igaveseks ajaks» täielik keeld igat sorti teatrile. Kuigi teatri tegemine ja vaatamine Tartus reaalselt siiski ikka ja jälle mingil määral toimuda sai, kaotas keeld ametlikult kehtivuse alles 1867. aastal – ja kolm aastat pärast seda asutati mängu- ja lauluselts «Vanemuine» ning pandi alus eestikeelsele teatrile.

28. juulil on Vabal Akadeemial külas Kristi Viiding, kes räägib lähemalt Flaami humanistist Justus Lipsiusest ning varauusaegsest Eesti- ja Liivimaast. Madalmaade ja Liivimaa suhted varauusajal on Eesti ajalookirjanduses olnud vaatluse all peamiselt kaubanduslikust ja kunstiajaloolisest vaatenurgast, sporaadilisemalt raamatu-, kiriku- või ideedeloost lähtuvalt. Renessansi- ja varauusaja ühe keskse vaimuloolise liikumise ehk humanismi seisukohast on eraldi vaadeldud kuulsaima humanisti Rotterdami Erasmuse mõju ja sidemeid Liivimaaga, samas kui teiste Madalmaade humanistide tuntuse või koguni sidemete kohta siinse regiooni kohta pole eriuurimusi avaldatud. Käesolevas ettekandes vaadeldakse, mida ja milliste vahenduskanalite kaudu teati varauusaegsel Eesti- ja Liivimaal Erasmuse kõrval teise olulisema Madalmaade humanisti, filosoofi ja filoloogi Justus Lipsiuse (1547–1606) isiku ja teoste kohta ning kuidas see mõjutas siinseid suhtumisi ja teadmisi.

1\. juulil on Vabal Akadeemial taaskord külas Miikael Lotman, kes jätkab lõpmatuse ja õigluse filosoofilistel radadel. Eelnevas loengus tutvustati lõpmatuse kui «piiritlematuse» mõistet ja selle seost õiglusega eelsokraatilise mõtleja Anaximandrose kosmoloogias. Seekord käsitletakse 19. sajandi saksa filosoofi Friedrich Nietzschet anaximandrosliku maailmavaate kriitilise edasiarendajana. Esmalt tutvustatakse Nietzsche hinnangut Anaximandrosele tema lõpetamata jäänud teoses «Filosoofia kreeka tragöödia ajastul». Seejärel esitletakse tema vaateid esteetikale, kosmoloogiale ja eetikale, tutvustades dionüüsliku ja apollonliku kunsti eristust ning «igavese tagasituleku'» ja «Jumala surma» mõisteid.

Neljapäeval, 16. juunil on Vabal Akadeemial külas ajaloolane Kristjan Kaljusaar, kes räägib lähemalt ordenite ja teenetemärkide ajaloost. Keskaegsed vaimulikud ordud, varauusaegsete valitsejate õukonnatseremooniad ning tänapäevased riiklikud aumärgid pole teemad, mis pealiskaudsel vaatlusel kuigivõrd tugevasti seotud oleks. Siiski jagab kogu Euroopa ordenite ja teenetemärkide annetamise tavade näol ühtset kultuuriruumi, mis ulatub varakeskaegsete munga- ja nunnaordudeni, aga on ajas teinud läbi olulisi transformatsioone ning levinud värvikates variatsioonides üle kogu maailma. Antud ettekande teemaks on taust, kuidas vaimulikes rüütliordudes kujunesid aumärgid ja traditsioonid, millest said seejärel inspiratsiooni kuningas Arturi kuulsat ümarlauda imiteerivate vürstide ilmalikud rüütliordud ja nende ordenid, mis omakorda moondusid sajanditega riiklikeks teenetemärkideks, mida iga-aastaselt jagatakse ka Eestis.

Kus ja kui palju kosmoses vett leidub? Meile arusaadava elu aluseks on vesi, kust see tuleb ja mis sest saab – sellest kõneleb Vaba Akadeemia 10. juuni loengus astronoom Tõnu Viik. Vee tähtsust meie planeedil pole vist võimalik üle hinnata. On ju hästi teada, et universaalse lahustina on ta meie elu aluseks. Me ei oska ettegi kujutada, et elu saaks põhineda mõnel muul keemilisel elemendil. Seepärast on loomulik, et meid huvitab vee olemasolu nii uutel avastatud kui ka vanadel, juba tuntud taevakehadel. Aeg-ajalt kostitatakse meid infoga, et mõnel eksoplaneedil võib leiduda vett ja kohe lähevad kõikide kõrvad kikki, sest Louis XIV sõnu parafraseerides: vesi – see on elu!

4\. juunil peab Mihhail Lotman Vabas Akadeemias teise osa Vene kultuuri mustadele külgedele keskenduvast etüüdiseeriast. Seekordses loengus käsitletakse vene kultuuri- ja ühiskonnategelaste šovinistlikke vaateid Ukrainale ning näidatakse, et Putini arusaama Ukraina rahvast ja keelest on ette valmistanud pikaaegne Ukraina eitamise traditsioon vene kultuuris. Loengu teises pooles peatutakse Puškini ajalookäsitlusel ja eriti tema poeemil «Poltaava».

Aastatuhandete vältel on inimene oma soovide järgi muutnud loodust, sealhulgas pärilikkust. Seda on tehtud koduloomi ja kultuurtaimi aretades, ilma et midagi teataks DNA-st. Kui avastati, et DNA on päriliku info kandja, hakkasid arenema ka meetodid selle uurimiseks ja sihipäraseks muutmiseks. Tekkis tehniline võimekus luua muudetud geenidega organisme (GMO-sid). Samal ajal algasid tulised vaidlused, kas selliseid katseid tohib teha, kas GMOde kasutamist ja kasvatamist peab reguleerima ja kuidas? Avalikkuses tekkis uus poliitiliselt laetud teema. Viimaste aastate avastused (CRISPR) lubavad revolutsiooni muudetud geenidega organismide loomises.

Miikael Lotman räägib lõpmatusest filosoofilises võtmes. Mõiste «lõpmatus» seostub meile enamasti matemaatilise ehk arvulise lõpmatusega. Näiteks ütleme tavakeeles «lõpmatu» selle kohta, mida ei ole praktiliselt võimalik loendada või mille loendamiseks kuluks nii-öelda «terve igavik». Eelsokraatilises filosoofias leidub siiski vanem ja alternatiivne «lõpmatuse» mõiste, mis seostub metafüüsiliselt määratlematuse või piiride puudumisega (kreeka keeles apeiron). See mõiste pärineb vanakreeka filosoofilt Anaximandroselt ja mängib keskset rolli tema kosmoloogias. Loengus tutvustatakse anaximandrosliku kosmoloogia eetilist dimensiooni ehk lahatakse lõpmatuse ja õigluse kontseptuaalset seost.

Vaba Akadeemia uue etüüdisarja «Vene kultuur: etüüd mustades värvides» esimene osa kannab alapealkirja: «Ukraina küsimus». Mihhail Lotman tutvustab loengut nii: «Olen üles kasvanud vene kultuuris, seda armastanud ja uurinud juba pool sajandit. Sõda Ukrainas tõi kainenemise. Ei, ma ei taha tühistada seda, millest olen varem rääkinud ja kirjutanud, kuid olen seni pigem alateadlikult kui teadlikult mööda hiilinud teemadest ja asjaoludest, mis paljastavad vene kultuuri tumedaid külgi. Nüüd on aeg see võlg tasuda.»

Nähtus, kus elektrivool kulgeb materjalis ilma igasuguse takistuseta, avastati juhuslikult aastal 1913 ja see põhjustas füüsikute maailmas suure sensatsiooni. Teist korda põhjustas seesama nähtus erakordse sensatsiooni aastal 1986, kui avastati, et ülijuhtivus võib esineda märksa kõrgematel temperatuuridel kui seda ennustasid mistahes kehtivad teooriad. Loengus tuleb juttu ülijuhtivuse nähtusest, selle avastajatest, rakendustest ja perspektiividest.

22. aprillil jätkub Auli Viidalepa tehisintellektile ja robotitele pühendatud loengusari. Seekord heidame pilgu robotite kujutamisele tänapäeva ulmefilmides. Viimasel kümnendil on avaldatud mitmeid ulmefilmiseeriaid, milles inimeselaadsed robotid täidavad ühiskonnas keskset ja normaliseeritud rolli. Samuti on nende loomaailmade aegruumid nihkunud lähemale nö päris reaalsusele meie ümber. Vaatame, millises rollis kujutatakse ulmeroboteid ja kuidas suhestub ulmekirjandus ühiskonnaga laiemas mõttes.

25. märtsil peab Vabas Akadeemias järjekordse astronoomiteemalise loengu Tõnu Viik. Seekord tuleb juttu Pluutost. Pluutol oli ju neiupõlves planeet nagu kaheksa teistki planeeti. Pealegi oli ta ainsana Uuel mandril avastatud, misläbi eriti kallis ameeriklastele. Kuid see au võeti neilt 2006. a Prahas, sest ühtäkki Pluuto ei sobinud planeedi uue definitsiooni alla. Nüüd on ta kääbusplaneet, kuid endiselt äärmiselt huvitav. Miks, sellest tulebki loengus juttu.

«Kairos'e keskel» on Tähenduse teejuhtide 18. numbri juhtkiri. Samanimelises loengus tuleb juttu tuumapommidest, jumalate vahetusest, surmalähedasest kogemusest, Charles Eisensteinist, organismi filosoofiast ja muudest teemadest, mida Hardo Pajula on viimase kolme-nelja aasta vältel ülal hoidnud oma saatesarjas ja kahes EBS-is toimuvas kursusesarjas «Olulised raamatud» ja «Looduse tagasitulek».

Sarja teine ettekanne räägib teadaolevatest vanakreeka ning keskaegsetest masinatest (automaton/automata), mida võib tingimisi pidada robotite ja robootika eelkäijateks. Millist rolli täitsid mehaanilised imetööd kultuuris ja kuidas neid ühiskonnas vastu võeti?

Vanakreeka keraamikale pühendatud kolmandas loengus tuleb juttu anumatele maalitud piltidest. Musta- ja punasefiguurilised maalingud annavad väärtuslikku infot toonaste inimeste igapäevaelu ja pidustuste kohta, kujutavad nende jumalaid ja kangelasi ning nendega seotud lugusid. Lisaks näeme vaasidel ka killukest loodust – taimi ja loomi.

Loodusteadlane Mati Martin räägib okasnahksetest loomadest. Seni oleme loodusteemalistes loengutes tutvunud peamiselt maismaal tegutsevate selgrootute loomadega. Järgnevas loengus pöörame pilgud veealusesse maailma, mis on sama huvitav. Loengus saame teada, kes on okasnahksed loomad, miks on neil selline nimi, millised on nende kehaehituslikud iseärasused ja miks osal nendest okkad puuduvad. Räägime sellest, mille poolest need loomad erinevad teistest selgrootutest, millist rolli etendavad nad mereökosüsteemis ja kuidas inimene on neid loomi õppinud toiduks kasutama.

Semiootik Auli Viidalepp alustab Vabas Akadeemias tehisintellektile ja robotitele pühendatud sarja. Esimene ettekanne puudutab tehisintellekti mõiste ajalugu, tähendusi ja osutusi. Mida on selle all mõeldud ja missuguseid objekte ja ideid on sellega erinevatel kümnenditel tähistatud? Vaatleme ka mõningaid autoreid, keda peetakse tänapäeval tehisintellekti-uuringute eelkäijateks ja tutvume nende peamiste ideedega.

Geograaf ja teadusajaloolane Erki Tammiksaar räägib Bellinghauseni retkest Antarktisesse. Juttu tuleb Vene Antarktise ekspeditsioonist (1819-1821), selle eelloost, tulemustest, retseptsioonist 19. ja 20. sajandil nii Venemaal, Eestis kui ka anglo-ameerika keeleruumis. Kesksel kohal on Antarktise avastamise kuupäev 28. jaanuar 1820.

14. jaanuaril toimub viimane loeng Jaan Lahe kursusest, mis tutvustab Paul Tillichi elu ja tööd. Seekordses loengus tuleb juttu Paul Tillichi kristoloogiast, soterioloogiast ja eshatoloogiast.

Immanuel Kanti järgi on küsimus universumi piirist või piiritusest ajas ja ruumis antinoomia, see tähendab empiirilisest kogemusest lähtudes vastamatu küsimus, mille kummagi vastusevariandi poolt saab puhtast mõistusest lähtudes esitada võrdväärselt kaalukaid argumente. Kaasaja füüsika oma täppisvaatluste ja matemaatiliste mudelitega püüab esitada Universumi võimalikult täielikku, kooskõlalist ja liigsete eeldusteta kirjeldust ning ei pääse mööda ka Universumi alguse küsimusest.